Liigu edasi põhisisu juurde

Tooli restaureerimine

Tõnu Vainküla

Tööriistad

Puuhaamer, haamer, peitlid, kruvikeerajad, pahtlilabidad (nii jäigad kui pehmed – õhukesed), erinevad tangid, pitskruvid, kaabitsad, elektriline käi, trellpuur. 

Puhastamine 

Vaja: pahtlilabidas, kaabits, kuumaõhupuhur või värvieemaldaja või Vivaclean 
Pahtlilabidaga lükka puidult lahtilöönud värvikiht maha. Paksemaid värvikihte on kõige hõlpsam eemaldada kuumaõhupuhuriga.

Puhastustööd värvieemaldajaga. Kui pind on kaetud õhema värvi või lakikihiga, saab ta hõlbsalt eemaldada värvieemaldajaga. Kanna kemikaal pinnale, oota vastavalt pakendil toodud juhisele ja eemalda kaabitsaga. Kui pinnale jääb veel laki- või värvijääke, siis korda protsessi. Pese pind üle puhastusvahendiga. Loputa pind hoolikalt puhta veega. Spoonitud pinna puhul ole ettevaatlik, et sa ei niisutaks puidupinda liiga palju - kondiliim võib niiskusega lahustuda ja spoonikiht võib lahti tulla. Ettevaatlik tuleb olla ka kuivatamisel – ei tohi liiga kiiresti teha, siis on suur oht eseme rikkumiseks. Erinevate esemete puhul võib kuivamisaeg olla 3-4 h kuni päevi, kuivatamine läbi viia varjulises ja hästi ventileeritud kohas, KINDLASTI MITTE PÄIKESE KÄES!!

Mõned laki ja värvikihid tulevad kõige paremini maha kaabitsaga kraapides. Ole ettevaatlik, et sa puidu pinda ei kahjusta. KINDLASTI kaapida piki puidusüüd!

Vanu piirituslakke on tõhus maha pesta Vivaclean-iga. Kanna Vivaclean pinnale, lase mõni minut seista ja pese maha või hõõru kareda nuustikuga ja loputa korralikult veega. Kui on tegu spoonitud puiduga, ole ettevaatlik puidu liigse niisutamise eest.

Liimimine

Vaja: kondi/nahaliim  või PVA - B3

Kõige rohkem kasutatakse tänapäeval PVA liimi, kuna seda on lihtne kasutada ja annab head tulemused. Üleliigse liimi maha pühkimisel olla eriti ettevaatlik, et ei jääks liimi osiseid puidu pinnale,  sest liimiga kaetud kohad ei ole hiljem peitsitavad. Hea soovitus oleks, et liimi panna ´´mõistlikult´´ ja see vähene välja surutud liim hiljem eemaldada ära lõigates, kui liim on kuivanud.

Liimitavad detailid peavad olema kokku surutud  (pitskruvidega) 0,5-2 h. Liimitavate pindade kokku surumisel jälgida, et liimitavad pinnad oleks käega kokku surutavad, sest vastasel korral ei jõua hiljem liim  liimitavaid pindu koos hoida ja liimi liide puruneb mõne aja möödudes.

Restauraatori õige liim on aga kondi- või nahaliim (valmistatud kas siis naha või kondipurust). Müügil on see kas laastude või puruna. Liimi peab veega segama ja kuumutama umbes 70 kraadini,  mil liim sulab ja moodustab veega ühtlase massi. Liimi kuumutatakse spetsiaalses liimianumas (topeltnõu, kus välimise nõu sees on vesi ja selle sees eraldi anum liimiga (liimilaastud ja vesi)). Topeltanum on vajalik selleks, et liim ei kõrbeks põhja.

Lihvimine

Vaja: liivapaber, pehmed lihvklotsid, lihvklots

Lihvimine toimub liivapaberiga. Enamkasutatavad lihvpaberid on nr 100, nr 120, nr 150, nr 180 või/ja nr 220.

Mida suurem on liivapaberi number, seda peenemate terakestega ta on. Algul lihvi väiksema numbriga (nt 120), siis niisuta puidu pind ja lase kuivada. Kui puit on täielikult kuivanud lihvi uuesti suurema numbriga (nt 180). Jälgida võiks, et erinevate liivapaberitega lihvides kareduse indeks ei erineks eelmise ja järgmise vahel palju üle 50 ühiku. Lihvi alati pikki puidusüü suunda.

Miks peab puitu niisutama? Puidu niiskudes puit tursub ja puidu pind muutub ebatasaseks. Puit niiskub puitu peitsides või lakkides. Et peitsitud või lakitud puit ei muutuks edatasaseks, tulebki teda ennem niisutada ja uuesti lihvida.

Ka lakkimise käigus tuleb teha vahelihv. Kui sa oled lakkinud esimese kihi, lase sel kuivada. Kui lakk on kuivanud, lihvi pind õrnalt  pehme lihvipadjaga mille karedus oleks u. 180.  Puhasta pind  lapiga tolmust ja laki uuesti. Vahelihvi tegemisel KINDLASTI jälgida, et ei lihviks eelnevaid laki kihte ega peitsi maha (juhul kui asi on peitsitud).

Pehmeid lihvklotse on mugav kasutada ka liistude lihvimiseks.

Viimistlus

Vaja: Peitsid, õlid, vahad, lakid-värvid (nii lahusti baasil, mitme-komponentsed või polümeriseeruvad lakid -värvid)

Peits -  peitsiga saab puidule sobiva tooni anda. Enamkasutatav on vees lahustuv peits – peitsi pulbrile  valatakse  kuum vesi peale, segatakse ja lastakse jahtuda. Peitsilahuse jahtudes on peits kasutusvalmis. Kanna peits pinnale pintsli või svammiga. Enne proovi proovitükil järgi, mis tooni peits on, sest erinevatel puiduliikidel on oma toon ja ka peits jätab erineva tooni. Vee lisades saad tooni heledamaks muuta. Parema tulemuse ja ühtlasema tooni saad, kui peitsid kaks korda heledama peitsiga.  Kui valitud peitsitoon ebaõnnestub, pese pind veega ja enamuse peitsist saad sa kätte. Kui peitsitud pind on kuivanud, tee vahelihv juba kasutatud ja kulunud pehme lihvpadjaga mille karedus  ei oleks suurem kui nr 180 (pikki puidusüü suunda  jälgides, et ei tekita peitsitud pinnale liigsest vahelihvimisest tekkida võivaid heledaid laikke), et peitsist niiskunud ja  tursunud puit jälle siledaks saaks.

Lisaks veebaasil peitsidele on veel piirituse ja lahusti baasil olevad sünteetilised peitsid. Need on juba kaasaegsemad tooted, kuivavad kiiremini aga lõhnavad lahusti järgi. Sünteetiliste peitsidega peitsimisel oleks soovituseks, et pind küllastada rohke peitsiga ja siis see ülearune peits pehme lapiga pinnalt eemaldada (enne kui jõuab kuivama hakata  - sünt. peits kuivab väga kiiresti!). Pintsliga peitsimisel jääb sünt. peits väga kergelt triibuline. Parima tulemuse saaks sünt. peitside puhul pritsiga peitsimisel. Sünt. peitsiga peitsitud pindade  pintsliga või tampooniga üle lakkimisel kasutada lakke, mis ei sisaldaks kanget lahustit (näit. šellakit, nitrolakki), sest see võib petsi maha pühkida.

Õli (linaõli) on vana puidu kaitsmise vahend. Soovi korral saab linaõli lahjendada tärpentiiniga. Kanna õli pintsliga pinnale, lase mõni minut õlil puitu imbuda ja kuivata üleliigne õli linase lapiga. Lase õlitatud mööbliesemel  kuivada nädal aega ja õlita uuesti. Lase uuesti kuivada ja siis hõõru mööbliese linase või villase lapiga läikima. Kui on soovi puitu peitsida, siis seda tuleb teha enne õlitamist.

Vaha. Ka vaha on vana ja tuntud puidu kaitsevahend. Vaha saab valmistada ise mesilasvahast, lahustades seda tärpentiiniga. Lisa ka veidi kampolit, et vaha jääks tugevam. Väga mugav on kasutada ka poest ostetavaid erinevates toonides valmisvahasid. Vali vaha vastavalt puidu toonile, see aitab ühtlustada puidu tooni ja parandab ka peitsimisel tekkivaid võimalikke vigu.

Kanna vaha linase lapiga ringikujuliste liigutustega puidule. Kui kogu pind on vahaga kaetud, hõõru pind pikisuunas üle. Lase vahal 2-3 tundi kuivada ja poleeri pind villase lapiga üle. Kui puidupoorid ei ole veel vahaga kaetud, korda protsessi.

Sügavama läike saamiseks õlita puidu pind. Lase 3-4 päeva õlil puitu imbuda, hõõru pind üle linase lapiga ja alusta vahatamist.

NB! Vahatatud pind kardab niiskust. Ei soovita kasutada lauaplaatide puhul.

Lakid

Piirituslakk - šellak (šellak polituur) on vana ja originaalne lakk, mida ka tänapäeval restauraaturid kasutavad. Šellak on Indias kasvava puitu vaigust valmistatud lakk.  Šellaklaki kiht on väga õhuke ja hea tulemuse saamiseks tuleb mitmeid kordi pinda lakkida. Esimesed kihid võib lakkida pintsliga (ei ole soovitav üle kolme korra pintsliga lakkida ja peab jälgima, et laki kuivamisel ei hakkaks tekkima tumedaid triipe  lakitud pindade servades, kuhu  šellak koguneb või laki  omadusest, kui on tegemist väga vedela lakiga e. oma väikese pindpinevuse tõttu), siis tee vahelihv ja edasi laki tampooniga. Tampoon valmista linase riide ribadest.

Vormi ribadest pihu suurune pallike, kata see linase lapiga ja seo otsast kinni. Kasta pallike laki lahusesse ja lase lakil palli imbuda. Pigista näpuotstega pall kuivemaks ja kata pallike veelkord linase lapiga. Seda lappi ära seo kinni, vaid hoia näppudega paigal.  Lakkides libista palli ühtlase kiirusega üle lakitava pinna. Pinna kuivades võid uuesti pinna õhukese lakikihiga katta. Ära jäta palli kunagi lakkitaval pinnal ühe koha peale seisma.

Šellaklakiga saab ka pindu poleerida. See eeldab aga puidupooride täitmist pimpsipuruga ja väga pikka lakkimise protsessi, sest imeõhukestest lakikihtidest tuleb kasvatada paks peegelsile  poleerikiht. Tuntakse ka nn poolpoleeri, kus poleerikiht ei ole nii paks, kui täispoleeri puhul.

Vee baasil valmistatud lakk. Vee baasil valmistatud lakki on kõige mugavam kasutada kodustes tingimustes. Lakk kuivab kiiresti ja ei lõhna tugevasti. Saada on matti, poolmatti, poolläikivat ja läikivat lakki. Kui sa soovid matti pinda, siis esimene kiht laki poolläikiva lakiga.

Lahustite baasil valmistatud lakid - jätab õhukese ja šellaklakile sarnase läike.  Saada on erinevate tootjate pakutavat kaupa, näiteks nitro- või šellak- või alküüdlakid,  mis kuivavad suhteliselt kiiresti, kuid  eritavad tugevat lõhna lahusti aurumise tõttu.

Kahekomponentsed lakid. Neid kasutatakse mööblitööstuses. 

Värvid:

  • Õlivärv - vanasti kasutati just õlivärve, mis on valmistatud looduslikest toorainetest ja on vastupidavad. Väikeseks miinuseks on pikk kuivamisaeg. Et paremat tulemust saada, tuleb värvitav pind kruntida  linaõli värnitsaga.
  • Vee baasil valmistatud värvid. Lihtne kasutada, kuna tööriistad saab puhastada veega. Värv kuivab kiirelt ja ei lõhna ebameeldivalt.
  • Lahusti baasil valmistatud värvid

Hooldus

Ettevaatlik peab olema õlitatud, vahatatud ja šellaklakiga kaetud pindade puhul. Kuna kõik need kardavad niiskust ja ka märga tolmulappi, tuleb neilt tolm pühkida kuiva lapiga. Šellaklakiga kaetud pinda võib aeg-ajalt hooldada õliga, aga kindlasti sellise õliga, mis ei sisalda silikooni.  Proovi mõnel väikesel ja mittenähtaval pinnal hooldusvahendi sobivust.
Õlitatud või vahatatud pinna puhul tuleb pind  3-4 aasta tagant üle õlitada või siis vahatada. 

Mardika- ja seenkahjustused

Ka ise saab üsna tõhusalt koitõrjet teha. Osta vastav koitõrjevahend, mida tilgutada igasse auku.

Kui tooli jalad logisevad

Vaja: nuga, peitlit, värvieemaldit, pintslit, spooni, pitskruvisid.

Kui tooli jalad või mõni muu tapikoht logiseb siis eemalda istmeplaat ja tool tuleb tappidest lahti võtta. Tapikohad saab lahti peitli- või noaotsaga kaasa aidates ja tõmmates, samal ajal neid tapikohas edasi-tagasi jõnksutades. Kui kusagil on naelu või kruvisid, tuleb need eemaldada. 

Kõik tapid tule puhastada vanast liimist kas noa või peitliservaga puhtaks. Vana liim eemalda ka tapipesadest. Kui liim kraapides lahti ei tule, võid proovida värvieemaldiga – pintselda see vanale liimile, lase kuni 10 minutit seista, kraapida.

Eriti lahtised ja logisevad tapikohad tuleb teha tihedamaks. Tihendiks sobib hästi ühekordne vineer (spoon). Paraja suurusega vineeritükk liimi puiduliimiga tapikeele siseküljele, asea õhuke puiduplaat pitskruvi ja liimitava spooni vahele ning hoia kinni, kuni liim on kuivanud.

Proovi kuidas tapp pärast spooni liimimist oma pessa mahub. Kui tapp läheb pessa liiga tihkelt, siis peaks liimitud spooni veidi õhemaks lihvima (liivapaberi, peitli või noaga). Kui aga tapp kipub ikka veel logisema, siis võib veel ühe kihi spooni tapikeelele liimida. Kui kõik tapikohad on üle kontrollitud ja kokku sobitatud liimi tool kokku. Pane puiduliimi nii tapipesadesse kui ka tapikeeltele, kusjuures kõik tapid tuleb liimida korraga. Kui tool on kokku pandud, suru 2-4 suurema pitskruviga tapid sügavale pesadesse. Jälgi, et toolipõhi trapetsisse ei läheks, vaid säilitaks oma õiged nurgad.

Polstri vahetamine

Vaja: polstrisisu (merihein, hobujõhv, poroloon, vatt), polstrikatet (nahk, kunstnahk, mööbliriie), kinnitusvahendeid (liim, klambrid, väikesed polstrinaelad).

Eemalda toolilt vana polster. Tooli istmeplaadile ja seljatoele on polstrikate enamasti kinnitatud klambrite või väikeste naeltega või siis liimitud. Polstrisisuks kasutatakse porolooni, varasemast ajast pärinevate toolide polstitäitena on kasutatud ka hobujõhvi, mererohtu ja vatti. Polstrikatteks kasutatakse nahka, kunstnahka või mööbliriiet. Võta uue polstrikatte mõõdud vana polstrikatte pealt, arvesta juurde mõned cm õmblusvaru.

Mererohi ja hobujõhv kaetakse omakorda õhukese vatikihiga, et polstri pealispinda ühtlasemaks muuta. Kui kasutad sisuks mererohtu või hobujõhvi ja polstirkatteks mööbliriiet, siis on katteriide alla vaja ka alusriiet, et jõhv või hein läbi pealisriide ei hakkaks tulema. Alusriideks sobib kõige paremini õhuke linane valge riie.

Polstrikate kinnta liimi, klambrite või polstrinaeltega. Kinnitamisel jälgi, et polstrikate oleks võimalikult pingul. Kõige parem on katet kinnitada, alustades polstirservade keskkohtadest. Kui keskkohad on kinnitatud, on hea liikuda keskkohast ühtlaselt polstrinurkade poole, mis kinnita kõige viimasena. Et vältida polstri nurgakohtades kühmu tekkimist, voldi polstrikatte nurgakohad kokku, paksema katte kangast lõika nurga juures vähemaks.

Kategooria: