Marmoreeringust rääkides tuleb kindlasti eristada kahte erinevat teemat –  pabermarmoreeringut ja imitatsioonimarmoreeringut, esimene on mõeldud raamatute või tekstiili kujundamiseks fantaasiarohkete kujundite loomise läbi, teine aga ehtsa marmori peen ja oskuslik imitatsioon, millega on kaetud seinu, sambaid, treppe, karniise jt. ehitusdetaile.

Marmoreering kui üks imitatsioonitehnikaid on olnud üheks sisekujunduse ja disaini elemendiks alates juba antiikajast. Ta on saanud oma nime kivimilt, mida kunstnikud on jumaldanud kõikidel aegadel tema põneva ja iseloomuliku mustri pärast – kas siis veenivõrgustikku, lainetust, mõrasid või muid kujundeid moodustava pinnaga. Marmoreeringu joon on rahutu nagu sügav maapõugi, kus marmor aastatuhandete jooksul on kuumuses ja tohutu pinge all formeerunud.

Kuigi marmoreeringuga on kaetud kõige erinevamaid pindasid ja materjale, on kõige suurejoonelisem ja hinnatum ikkagi selle tehnika kasutamine uhkete hoonete, losside ja paleede kaunistamiseks nende veelgi uhkemaks muutmiseks.

Pabermarmoreeringu ajalugu

Ühe idee järgi tekkis pabermarmoreering  Jaapanis umbes 12. saj. paiku. Osade arvamuste kohaselt avastati see juhuslikult Jaapani ühe keiserliku pereliikme poolt, kes pillas sumi (taime) tindiga tehtud maali vette ja nähes, kuidas tint ujus veepinnale, asetas tüki paberit tindisele veepinnale, tõstis selle veest välja ja säilitas kujutise. Seda tehnikat hakati nimetama Suminagashi – “ujuv tint”.

Teine marmoreeringu stiil, Ebru, türgi keeles “pilvekunst”, tekkis Türgis, Pärsias ja Indias 15. saj. Türgi marmoreerijad kasutasid täiteainetega vett, mis sarnanes tänapäeval marmoreerimiseks kasutatava ainega. Sellisel viisil arenes tehnika, mis kasutas kammimist ja voogamist.

16. ja 17. saj. levis marmoreering ka Euroopasse, kuid ärisaladusi teadis vaid käputäis inimesi. Stiilid said oma nimetused vastavate maade järgi, näiteks: Old Dutch, French Curl, ja Italian Hair Vein. Selle ala õpipoistele õpetati ainult üks marmoreerimise etapp selgeks ja osa neist sunniti isegi töötama puust sirmi taga, et nende töövõtted teistele näha ei oleks. Marmoreering oli väga levinud just raamatuköitmise juures.

Alles 1853. aastal paljastas oma saladused laiale publikule inglane Charles Woolnough oma raamatus Marmoreerimiskunst. Temale järgnesid mitmed teised nii Euroopas kui Ameerikas. Selleks ajaks said raamatuköitjad enda kätte kauaihaldatud retseptid, raamatute tootmine muutus masinate abil automatiseerituks ja peen käsitööoskus polnud enam seetõttu väärtustatud.

Imitatsioonimarmoreeringu ajalugu

Maailmakuulsat Carrara marmorit hakkasid kõigepealt kasutama vanad roomlased ja just sellest on loonud oma kuulsaimad tööd Michelangelo. Ka muistsetel egiptlastel olid marmori erimid väga hinnatud. Ühtlasi on ka Vana- Rooma aegadest alates marmorit imiteeritud. Viirutati ja maaliti värvilisi fossiile väiksematele krohvi,- puit- ja kiltkivist pindadele. Nagu päris marmoril, nii ka selle imitatsioonil oli tendents ühendada värvide mitmekülgsus arhitektuuriliste elementidega – karniiside, pilastrite ja niššidega, ning seda võib pidada dekoratiivsete elementide maalimise sissejuhatuseks sisustuses.

Varaseimad marmoreeringuid on leitud 79 a. e.Kr. Pompei vulkaanituhast väljakaevamistel. Täiuslikult säilinud ja nähtavale ilmunud vaatepilt nägi välja järgmiselt: imepärased heledavärvilised kodused interjöörid, mis olid tavaliselt viimistletud läikiva vahaga, imiteerides nii dekoratiivset kivi – marmorit. Sarnase näite võib tuua ka tüüpilisest Egiptuse linnakesest, kust pärinevad leiud tööliste kodudest. Siin esinesid pruuni ääristusega ja sinise-punase-valgetriibulised seinad või käsnaga tupsutatud tuhmkollased seinad, mida ümbritsesid eredavärvilised paneelid. Aegade möödudes vajus marmoreering unustusse, enne kui renessansiaegsed maalrid hakkasid uuesti kasutama kiviimitatsiooni. Keskaegses Itaalias, kus naturaalset marmorit leidus vast kõige enam, ei piirdutud vaid originaaliga, vaid tehti ka hulgaliselt peeneid võltsinguid. See tasus end ära, kuna päris marmor oli ikkagi kallis ja raske kaevandada, pealegi olid tollased meistrid väga heal tasemel ja tihtipeale oli raske originaali koopiast eristada. Sageli võib näha ka ehtsat marmorit koos kiviimitatsiooni ja kipsmarmoriga.

17. sajandil, kui marmor oli taas moes üle kogu Euroopa, hakkas ta esmalt ilmuma karniisidele ja tagasihoidlikumatele pindadele. Marmor oli alati tähtis kirikute dekoreerimisel, iseäranis põhjamaades, kus puu oli odavam, käsitletavam ja kättesaadavam kui päris kivim. Jäljendades ehtsat marmorit, tekkisid juurde stiiliuuendused – täpid, hoogsad ja sakilised pintslitõmbed, mis lisasid tumedale taustale tähtsust ja suurejoonelisust. Eestisse ilmusid kunstmarmori motiivid samal ajal, kui jätkus barokkstiil. Dekoratiivvormidena hakkasid pilastrite, kapiteelide ja aknaraamistuste kõrval esinema rohked balustraadid ja dekoratiivvaasid.

Kuidas teha marmoreeringut?

Tähelepanu tuleb juhtida sellele, et marmoreerimist ei saa õpetada teoorias, saab vaid kirjeldada erinevaid tehnikaid ja vorme. Praktiline õpe saab ikka toimuda kas kogenud meistri käe all või ka ise katsetades, mis mõnikord võib anda päris üllatavaid ja uudseid lahendusi.

Marmoreeringu aluspind võiks olla eelnevalt rulliga värvitud, selle tagajärjel saavutame hiljem läbikumavad toonid. Aluspinna värv võib olla täitsa suvaline – õlivärv, lateks, vana mööblivärv. Kui aluspind on krohvitud või pahteldatud, siis tuleb kruntvärv viia vastavasse tooni ning soovituslikult jätta heledam.

Esimene krundikiht peaks olema vesibaasil ja värvitud mitte väga paksu värviga. Värvimiseks kõige sobivam pintsel on tehtud kährikukarvast. Selle puudusel kõlbavad hästi ka kõik muud variandid. Võib kasutada väga erinevaid tööriistu – linnusulg, vana kõlbmatu pintsel, diagonaalis lõigatud pintsel, kägardatud kile, švamm jne. Algaja selli puhul tuleb erutusest tingitud väike käevärin marmoreeringu juures ainult kasuks, sest loob pinnale iseloomuliku rahutu joone.

Teine krundikiht peaks olema teostatud õlivärvi, laki või tärpentiini baasil, värvimassile võib lisada värnitsat ja sikatiivi ning lasta sel kuivada ühe päeva. 

Peale esimest krundikihti võib tööpinda katta ka laki, värnitsa ja tärpentiini seguga, ja tegelikult peaks iga kihti katma veel vahekihiga. Marmoreerimise juures tasuks kasutada oma kujutlusvõimet: kas liikuda edasi tumedama või heledama kihiga, kuhu võiks tulla valgemad kohad. Levinud võte on soonestiku ehk veenide kujundamine pinnale. Veenid esinevad korrapärase mustrina, ja kuna looduses ei leidu nii suurt kivilahmakat kui meie maalitav seinapind, siis tuleks see jaotada vastava suurusega tahvliteks. Soovitavalt võib eelnevalt seinale teha ruudustiku, siis asetada teibiribad, mis kohe peale värvimist tuleb maha tõmmata, et kuivanud värv koos teibiga maha ei tuleks. Jooned võivad olla nii tumedad kui heledad.

Üldjuhul kaseiinvärvid marmoreerimiseks ei sobi, kuna nad on küllaltki intensiivsed ja ei lase alumisi pindu läbi kumada. Õlivärvi puhul saavutatakse muljetavaldav efekt, kui märjale värvikihile pritsitakse peale lakibensiini, see tekitab värvis mulle või auke, sobiv on siin kasutada ka merekäsna.

Erinevad tehnikad

Marmoreerimisel kasutatavaid tehnikaid on hulgem, osad neist on eristatud konkreetsete nimetustena, osad tekkinud erinevate tehnikate segamisel töö käigus. Üheks tehnikaks on pinna vanutamine – selleks viiakse eelnevalt läbi ebaühtlane pahteldamine. Korraga tuleb teha vähe värvi, kuna pealekantavad kihid peavad olema hästi õhukesed. Liivapaberiga võib töödeldava pinna kergelt üle käia, mis jätab vanutatud mulje, sama efekt tekib ka umbra kasutamise puhul. Viimast lakikihti võib vabalt toneerida vastavalt toa värvidele. Kui seinanurk juhtub kahjustatud saama ja maha pudisema, siis tuleb pahteldada võimalikult ainult kahjustatud osa ja seejärel käsna või lapiga ühtlaseks pühkida. Vannitoas peaks olema krohvitud seinad, mitte cyproc, ning kasutada tuleks veekindlaid värve ja lakke. Tasub meeles pidada, et vesivärvi ja õlivärvi pole hea omavahel segada.

Lasuurtehnika puhul on oluline lasuurõli kasutamine, milleks on läbikumav lakitaoline vahekiht, ja mis koosneb vaigust, värnitsast ja näpuotsatäiest valgest pigmendist, mis hajutab värvide kontrasti. Ka päris tavalised lakid, nt. mööblilakk, annavad sellise efekti – positiivne on siin see, et ka pinna lõppviimistlus jääb kõva. 

Kasutatakse veel retušštehnikat, tupsutamist, spongimist, hajutamist jpm.

Olulised näpunäited

Kõige tavalisem värvikihi koostis marmoreeningu puhul näeb välja järgmine:
1/3 värnitsat u. 100 gr
1/3 tärpentiini u. 100gr
pigmenti 10 gr
sikatiivi 5 gr

Sikatiivi lisamine igale pinnale kiirendab värvikihi kuivamist, nii et juba 24 tunni pärast oleme soovi korral võimelised uut kihti peale maalima.

Marmoreerimiseks sobivad põhimõtteliselt kõik värvid, teostus sõltub meistri või korteriomaniku soovist ja nägemusest. Võib alustada heledast pinnast ja liikuda tumedama poole, aga ka vastupidi. Mustrivalik on kindlasti oluline, sest ta peab jäljendama teatud konkreetset kivimit, sel puhul tasub spikerdada maha mõnest auväärsemast kunstiraamatust. Mõned soovituslikud mustrid on: kollaka tooniga sienna mustade soontega või rohelise ja valge vahelduv kasutamine. Värvi kantakse peale keskmiselt 4-5 kihti, kuid jällegi sõltub see konkreetsest vajadusest. Kihte võib lisada nii palju, kui endale vajalik tundub, siiski ette teades, milline peaks saama lõpptulemus.

Enim levinud värvitoonid marmoreerimiseks
Vert De Mer – roheline
Port De Dor – kollakas
White Marble – valge
Rohkem informatsiooni ja kujundusnäiteid võib leida järgnevast:
Kevin McCloud “Techniques of Decorating”;
“The Art of Marbling”

Aaderdamine on maalitehnika, mille eesmärgiks on väärispuidu imiteerimine (kask, saar, tamm, tiikpuu, kreeka pähklipuu, mahagon). Kasutati uste, mööbli või paneelide dekoreerimiseks. Väärispuitu mis meil praegu olemas on, tuleb hoida. See on sama keskkonnasõbralik tegu nagu iga teinegi, kui jäljendame lasuurides ja aaderdades puitu, selle asemel et maha rajuda neid väheseid metsi, mis meil veel alles. Pealegi võib uusi värve, sideained ja pintsleid kasutades värvida ka keskkonnasõbralikult.

 

Tallinna SRIK
7.veebruar 2008