Mis on “rootsi värv” ja kust ta pärineb?
Rootsi värv (slamfärg, rts.k.) on Rootsis vanim ja ka kõige rohkem kasutatav värvitüüp. Tavaliselt mõeldakse selle all punast värvi, aga nn. “rootsi värvi” on esinenud ka teistes värvitoonides.

Punast värvi kasutati 17. ja 18. sajandil peamiselt kõrgema seisuse majadel, 19. sajandil muutus see eelkõige talumajade värviks. Valgete nurkadega punane maja sai 20. saj. alguses Rootsi sümboliks ja punase värvi kasutamine saavutas tollal ka kõrgpunkti.

Punaseks värvitud puitmajad väljendasid jõukust ja ühiskondlikku staatust. Tollest ajast pärinevad punased tellishooned on sellesama stiili näited. Linnaametnikud andsid käsu peatänavate majade fassaadid punaseks võõbata enne kuninglike külaliste saabumist.

Eestisse saabus rootsi värv koos rootsi ajaga ja levis eelkõige just saartel ja Lääne-Eestis. Taluhooned värviti tavaliselt mitme talu peale talgute korras ja värvi keedeti korraga suures koguses. Nii säästeti raha ja elati ühtlasi ka sotsiaalst elu.

Rootsi värvi on tihtipeale nimetatud ka Faluni punaseks Faluni Stora Kopparbergi (Suure Vasemäe) kaevandusest saadava raudoksiidi tõttu ning seda on toodetud alates 1500 aastate keskpaigast maagi kaevandamise kõrvalsaadusena. See pigment on olnud traditsioonilise punase rootsi värvi valmistamisel levinuim. Faluni punane ei tähista seega mitte punast rootsi värvi, vaid punast pigmenti.
Pidev tööstuslik värvitootmine sai alguse 1764. aastast. Tänapäeval tegutseb kohapeal ühendus Stora Enso, mis on Soome Enso ja Rootsi Stora liitumise tulemus.

See sihtasutus üritab säilitada ja kaitsta ajalooliselt väärtuslikke piirkondi, ehitisi ja mälestusmärke Falunis, kus kaevandamine ja maagitöötlemine on olnud aktiivne alates keskajast.

Koostis ja valmistamine

Rootsi värv koosneb rukki- või nisujahukliistrist, veest, raudvitriolist, pigmendist ja võimalikest linaõlilisanditest. Peamine värvi sideaine on kliister, mille valmistamiseks on traditsiooniliselt kasutatud rukkijahu ning tavaline oli ka kalamaksaõli, heeringasoolvee ja saartel kohati hülgerasva lisamine värvile. Teistes toonides rootsi värvi valmistamiseks võib kasutada erinevaid muld- ja mineraalpigmente. Heledate toonide puhul tuleb raudvitrioli asemel kasutada tsinkvitrioli, kuna raudvitriol võib põhjustada heledate värvide ebaühtlust. Tasub aga meeles pidada, et heledad rootsi värvid on paraku vähem vastupidavamad kui tumedad. Tänapäeva vabrikuvärvis on sideaine enamasti asendatud nisujahukliistriga ja siduvuse parandamiseks lisatakse veidi linaõli. Linaõli osa ei tohi siiski ületada 8 mahuprotsenti.

Rootsi värvi omadused

Rootsi värvid on odavad ja keskkonnasõbralikud hästi katvad mattvärvid. Nad on veega lahjendatavad, kergesti peale kantavad ning ei moodusta niiskuskindlat kilet. Teatud määral kaitsevad nad ka puitu lagunemise eest. Värvitüüp kinnitub hästi hööveldamata puidule, hööveldatud või siledal pinnal seevastu on nakkumine halvem. Värvida ei tohiks kõrvetava päikese paistel, sest kui värv liiga kiiresti kuivab, ei saa see vastupidav.

Soovitav pole värvida lehtpuu materjalist katuseid, samuti ka katuseid, mis on üle 10-15 aasta vanad, neil pole värv püsiv. Kui soovitakse värvida seinu tumedamas toonis värvimullaga, siis on soovitav sellele lisada iga 7,5 kg kohta 0,5 kg musta või siis iga 7 kg kohta 1 kg caput mortum pruuni värvimulda.

Rootsi värvil, eriti küllastunud punasel, on pikk eluiga. Võrreldes kõikide kättesaadavate värvitüüpidega on rootsi värv eriti hästi hooldatav – ainult puhtaks harjata ja üle värvida. Vanad rootsi värviga võõbatud pinnad puhastatakse teras- või juurharjaga lahtisest värvist ja samblikust. Seejärel puhastatakse fassaad tolmust, väljakerkinud naelapead lüüakse sisse. Kahjustatud laudis asendatakse uuega.

Kui kasutatakse vabrikuvärvi, tuleb jälgida, et saadakse sama toon kui enne, eriti värviparanduse korral. Parandatud laudis vanal fassaadil jääb alati algul heledam, kuid toonid ühtlustuvad suhteliselt kiiresti. Värvimisel kasutatakse ka nn. Roslageni mahagoni – see saavutatakse liimvärvile värnitsa ja tõrva lisamisel.
Tänapäeval on võimalik osta ka tööstuslikult toodetud rootsi värvi, seda siis kas vedelana, pastana või pulbrina, millele tuleb lisada vaid vett. Siiski erinevalt traditsioonilisest rootsi värvist sisaldab ta konservante.

Neile, kes tahavad katsetada

Värvikeetmine on väheke maagilise maiguga tegevus, segunevad siin ju kõik neli elementi – tuli, vesi, muld ja õhk. Värvi valmistamiseks tuleks varuda rohkesti aega ja kannatust, auru ja suitsu sees värvi aeglane segamine on nagu teatud rituaalne toiming.

Alljärgnevalt mõningad retseptid neile, kes soovivad ise rootsi värvi keeta.

Koostis:

150 liitrit vett;
6 kg raudsulfaati (raudvitrioli) punasele, vaskvitrioli ookerkollasele;
12 kg peenikest rukki- või nisujahu;
25 kg värvimulda (rootsi punane, ookerkollane);
5 liitrit linaõlivärnitsat;
200 g soola;
(1 liiter formaliini säilitusaineks).

Keedunõuks võetakse 200 liitrine pealt avatud plekkvaat, mis asetatakse tellistest tulepesale. Soojakadude vähendamiseks on soovitav tünni ümber siduda klaasvilla. Töövahenditeks vajame puumõla segamiseks, ämbreid ja vispliga elektri-/akutrelli jahukördi mikserdamiseks, ning varrega kopsik värvi tõstmiseks.

Tünni valada 100 liitrit vett ja teha tuli alla. Kuuma vette lisatakse raudsulfaat, mida segatakse mõlaga lahustumiseni. Järelejäänud 50 liitrist külmast veest ja jahust mikserdatakse eraldi nõudes jahukört. Kui vesi on kuumenenud aurumiseni (mitte keev), siis kisatakse jahukört, samal ajal mõlaga segades. Seejärel tuleb segu 2-3 tundi kuumutada keemispunkti lähedasel temperatuuril ja kogu aeg mõlaga hoolikalt segada, et vältida põhja kõrbemist. Keetmise lõppfaasis lisatakse värnits. Tuli peab olema täiesti kustunud ja võib eemaldada ka klaasvilla, kui võib hakata väikestes kogustes lisama värvimulda, samal ajal mõlaga segades. Kuna värvimulla lisamisel võib värv vahutades kergesti üle ääre keeda, siis peab käepärast olema tühje ämbreid. Keeduvärvi säilitamiseks lisatakse keetmise lõpul 200 g soola või juba jahtunud värvile 1 liiter formaliini (pikamaajaliseks säilitamiseks).

Värvi keetmise võib lõpetada, kui proovitükile kantud õhuke värvikiht pärast tule paistel kuivatamist kergel pühkimisel kätt ei määri. Värvimine sooritatakse ühekordse katmisega kuuma või külma värviga (külm värv vajab enne tarvitamist segamist), värvikulu on olenevalt pinna siledusest 3-5 m²/liiter.